Piusas leidub haruldast valget liiva, mis väga hästi sobib klaasi valmistamiseks. Selle kaevandamisel tekkisid maa-alused käigud - koopad. Koopad kaevati aastail 1922-1966 ning nende kogupikkus ulatub üle 10 km. Alates 1966. aastast kaevandatakse Piusas liiva karjääriväliselt - seega uusi koopaid enam juurde ei tule. Olemasolevaid koopaid ohustab karjääride laiendamine ja varingud, mille tagajärjel koobaste pindala pidevalt väheneb.

Alates 1990-ndate keskpaigast on Piusa koobastik suurim teadaolev nahkhiirte talvituskoloonia Ida-Euroopas.

Nahkhiirte peamised ohustajad on koopaid külastavad inimesed. Talvituvad nahkhiired on väga tundlikud igasuguse häirimise suhtes; isegi ainult rääkimine maa all häirib nende und ja sunnib neid kulutama energiat uue talvituskoha otsimiseks.

Piusa koobastes käitumise reeglid:
Kõik Piusa koopad on looduskaitse all. Keelatud on neid kahjustada, sinna prahti viia, seal lärmata või muul viisil ohustavalt tegutseda. Koobastes ega nende ümbruses ei tohi teha lõket, telkida, prahistada jms.

Koobastes viibimine on inimesele eluohtlik varingute ja muude ohtude tõttu.

Koobastes talvituvad nahkhiired on looduskaitse all ja nende talveund ei tohi segada. Nahkhiirte puudutamine või neile lähenemine alla 1 m on keelatud - see segab talvitumist ja on inimesele eluohtlik hammustuse kaudu levivate haiguste tõttu.

Külastuseks on ette nähtud ainult MUUSEUMIKOOBAS (Piusa poe taga) - selles on ohtusid vähem nii inimestele kui nahkhiirtele. Nahkhiirte talvitumise perioodil (septembrist aprillini) on keelatud koopas kõva häälega rääkida või muul viisil loomi häirida.

Teistes koobastes viibimine on külastajatel keelatud.

Devoni liivakivi paljandid. Kõrgeim neist on Suur-Härma müür (43 m) ehk Keldri müür. Jõeniidult avaneb vaade, mis nagu ei kuulukski Eesti maastikku. Meie ees on Härma küla all olev Eesti kõrgeim devoni liivakivi paljand. Oruperv küünib siin 43 meetrini. Lausalist paljandit on näha kuni 19 meetri kõrguseni. Paljandi pikkus on kuni 150 meetrit. Kohalikud elanikud nimetavad paljandit oma küla järgi Härma Mäemiseks müürimäeks, harvemini siinse veski järgi Keldri müüriks. Veskile on nime andnud paljandi lõunapoolses otsas liivakivis asuv vana kelder. Tähistatud rada läheb nüüd metsavaheteele, pöörates paremale. Siin pakub huvi jääajajärgse päritoluga liigestatud reljeef tüüpilise palumännikuga selle peal. Peagi näitab suunaviit Härma Alumise Müüri peale.

Härma Alumine müür ehk Kõlksniidu müür (20,5 m) on Piusa ürgoru üks kaunimaid. Tema mitmevärviliste murranguliste kihtide mäng on loonud tõelise loodusskulptuuri. Paiga lummust suurendab veelgi liigirikas niit jõekäärus. Paljandi vasakpoolses osas võib märgata metsavendade punkri jäänuseid.

Siin jõekäärus on võimalik telkida ja lõket teha.

Vastseliina linnuse püstitamist alustasid Tartu piiskop ja Liivimaa ordumeister ühiselt 1342. aastal. Linnust ehitati ümber 15. sajandi II poolel ja ka rootslaste valitsemisajal 17. sajandil. Võimas piirilinnus oli oma arhitektuuri poolest ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal.

Keskajal oli Vastseliina linnus katolikus maailmas tuntud palverännakute sihtkohana. Siin kummardati imettegevat püha risti, mis asus lossikabelis ja millega oletatavasti on seotud linnutorni säilinud küljel tänini nähtav ladina risti kujutis. 1697. aastal olevat Vastseliina linnuses peatunud oma esimesel välisreisil viibiv Peeter I koos saatjaskonnaga. Pärast kannatadasaamist Põhjasõjas linnust enam ei taastatud.

1772. aastal ehitati nüüdsest Vastseliina asulast 2 km kaugusele kirik, mis sai oma praeguse välisilme XX sajandi alguses. Kirikus asub vendade Kriisade orel ja Fr.L. von Maydelli altarimaal.

Mida sa leiad Setomaal? Inimasustus on siin väga vana, viimaste arheoloogiliste leidude põhjal ligi 5000, võimalik, et isegi 10 000 aastat vana. Säilinud on oma keel, elukombed, kaunid ja kogu maailmas omapärased rahvariided. Kuulus on setode regivärsiline rahvalaul, kus esslaulja oskab improviseerida ja kohapeal laule luua. Setode tantski on omapärane. Kaunilt peen ning värviline on setode käsitöö ja maitsvad nende toidud. Vaatamisväärsusi pakuvad setode kinnised sumbkülad, mis on ehitatud nii, et isegi naabrimehe õuele ei näe.

Setod kuuluvad apostliku õigeusu kirikusse. Nad on elanud kahe kultuuri, ida ja lääne kultuuri mõjuväljas. Ääreala seisund on andnud võimaluse lisaks mõlema kultuuri mõjutustele säilitada soome-ugri hõimudele algupäraseid kombeid. Sajandeid tagasi on Setomaa olnud kui eikellegimaa, millest korduvate sõdade ja tülide ajal käis üle kord üks, kord teine pool.

Kuna Setomaa asub Eesti hetkel toimival idapiiril, siis võib Lüübnitsas, Podmotsas ja Tonjas hea ilma korral silmitseda Venemaa randa ja Meremäe mäe otsast näha Petseri kloostri kuldseid kupleid. Setomaa on siiani paljudele avastamata, kuid pakub ainulaadseid võimalusi neile, kes soovivad nautida ürgse looduse kaunidust, setode omakultuuri ning soovivad tunda sajandite hõngu.

Nn. uue ärkamisajaga 80.-90. aastatel on seotud paljude huvitavate ürituste taassünd.

Hakati otsima oma juuri, korraldama huvitavaid üritusi ise neist rõõmu tundes ja seda huvilistele jagades. Leelepeod, kuningriigipäevad, koduloopäevad, vanad traditsioonid (jaanipäev, lihavõtted, jõulud, seto pulm), laadad.

Leelopäevad on üle kolme aasta korduv traditsioon, kus kõik leelokoorid üle Setomaa saavad oma oskusi näidata. Seal võib näha nii laste-, meeste- kui naiste leelokoore.

Iga aasta suvel kuulutatakse üheks päevaks välja Seto Kuningriik. Seal valitakse välja Peko asevalitseja maa peal üheks aastaks - ülemsootska. Lisaks selgitakse välja sootskale vajalikud parimad toidu- ja joogivalmistajad, lauljad, tantsijad, vägimehed, käsitöömeistrid. Iga kuningriigipäeva lõpus hõikab sootska välja järgmise kuningriigi toimumiskoha.